Uhiste kulla vuntsete ravi

See vaatepilt oli tõesti naljakas. Need olid kohaliku metsa oravad, kes tulid hobusele appi käbisid korjama.

Ebameeldiv on tunda tema närvilistest tiivalöökidest tekkivad tuuleõhku oma näonahal.

1. Jaapani keelest tõlkinud Alari Allik.
2. Padjamärkmed | Kirjandus | ERR
3. Это оказалось просто, хотя мы все еще не понимаем его происхождения.

Kuivanud tokkroosid. Leida raamatu vahelt siledaks pressitud roosakassiniseid või viinamarjakarva puuvillaseid riideribasid, mida keegi on kunagi ammu sinna järjehoidjaks pannud. Uhiste kulla vuntsete ravi vihmase päeva jõudehetkel üles vana kiri, mis kunagi sind südamepõhjani liigutas. Eelmisest suvest alles jäänud lehvik.

Kirsiõite puhul võiksid kroonlehed olla suured, lehed tumedad ja oksad peenikesed. Sinivihma õied on erakordsed siis, kui nad ripuvad pikkade kobaratena ning on tumelillat värvi. Neljanda kuu lõpu ja viienda kuu alguse paiku on tore vaadata mandariinilehtede tumerohelisel taustal puhkevaid lumivalgeid õisi, mis on eriti suurepärased vihmasel hommikupoolikul.

See, kuidas viljade erksad kuldmunad õite vahelt välja piiluvad, ei jää millegi poolest alla hommikukastest märgade kirsiõite ilule. Pole vist vaja mainidagi, et kuuldused, nagu meeldiks väikekäole just mandariiniokstel istuda, teevad selle puu veelgi võluvamaks. Pirniõisi peetakse üldiselt ebameeldivaks — neid ei istutata oma elamise lähedale ega kasutata ka kõige tühisemate kirjade kaunistamiseks ning nendega võrreldakse enamasti sellise naise nägu, kelles pole midagi armastusväärset — ilmselt on selle üheks põhjuseks ka lehtede mittemidagiütlev värv —, aga sellele vaatamata on Hiinas pirni kõrgelt hinnatud ja luules korduvalt kasutatud, mis paneb tahtmatult mõtlema, et midagi peab neis ikka olema.

Kui õisi lähemalt uurida, siis võibki kroonlehtede servades märgata õrna sädelust. Keebi-märslane [14] on väga liigutav.

Kuna tema ema oli tont, siis kartis isa, et ta muutub samamoodi hirmuäratavaks. Oota mind! Naksurlane on samuti põnev. Kuigi ta on tühipaljas putukas, tunneb ta siiski südames kutset Buddha tee järele, mistõttu käib ringi pidevalt kummardusi tehes. See, kuidas ta ootamatult mõnes hämaras nurgas seljalt kõhule hüppab, on väga huvitav. Kärbse oleksin pidanud panema ebameeldivate asjade nimistusse Salvi sormede artriit temas pole midagi armastusväärset.

Kärbes pole piisavalt suur, et inimestes otsest Uhiste kulla vuntsete ravi tekitada, aga ikkagi on vastik, kuidas ta sügisel kõiksugu asjadel istub ja oma niiskete jalgadega su nägu puudutab. Kui kärbse märki kasutatakse inimese nimes, tundub see äärmiselt kohatu. Suvised putukad on väga lummavad ja armsad. Kui tõmbad tule lähemale, et öösel raamatut lugeda, ja Uhiste kulla vuntsete ravi, kuidas nad paberilehel ringi ukerdavad, on see väga tore.

Sipelgad tunduvad vastikud, aga kuna nad on hirmus kerged, siis suudavad nad rahulikult vee peal käia, mis on üsna erakordne. Väimees, keda äi kiidab. Samuti ämm, kes kiidab miniat. Korralikud hõbedast näpitsad, millega on hea karvu välja tõmmata. Teener, kes ei sarja isandat. Puudusteta inimene. Keegi, kes on täiuslik nii välimuselt, meelelaadilt kui ka käitumiselt ega eksi kunagi teistega lävimises, kuigi on elu jooksul sattunud igasugu olukordadesse. Samas kohas pikka aega elavad või töötavad inimesed, kes arvestavad pidevalt teineteisega ja lähtuvad kõiges kaaslase tunnetest, kunagi välja näitamata, mida nad tegelikult arvavad — sellist asja ei juhtu peaaegu kunagi.

Lugude ja luuletuste käsikirjade kopeerimisel mitte teha tindiplekke originaalile. Hinnaliste teoste puhul hoolitsed kogu hingest selle eest, et seda ei juhtuks, aga ometi õnnestub raamat ära määrida.

Olgu see mehe ja naise või kahe naise vahel Uhiste kulla vuntsete ravi tõotus jääda igaveseks kokku — igal juhul on väga haruldane, kui head suhted kestavad kaua. Kui sa enda juures külalist võõrustades kuuled, kuidas tagumises toas räägitakse kõva häälega väga isiklikest asjadest, aga sa ei saa midagi teha, et neid takistada. Samamoodi on raske taluda seda, kui su kallim on end purju joonud ja kõneleb avalikult kõiksugu piinlikest detailidest.

Eriti kui ta räägib kellegi teise olukorrast, teadmata, et see inimene on kohal ja kuuleb teda. Aga isegi siis, kui kuuljaks on kõigest teener, mitte mõni tähtsam isik, on see kõik väga piinlik.

Jääda ööseks kellegi juurde ja näha, kuidas selle maja teenijad labaste lollustega teineteist lõbustavad. Kui inetu näoga lapse vanemad, kes ainsana teda armastavad ja nunnutavad, püüavad oma häälega tema erinevaid emotsioone edasi anda. Kui harimatu inimene pikib haritlasega rääkides oma jutu sisse erinevaid nimesid, neid aeg-ajalt tähtsa näoga meenutades. Väga piinlik on kõrvalt vaadata seda, kuidas keegi esitab teiste ees oma luuletuse, mis pole eriti hea, ja räägib seejärel pikalt igasuguse tagasihoidlikkuseta, kuidas seda on päris palju kiidetud.

Kui piki kimono selga jooksev õmblus on ühele poole viltu või rüü kaelus on taha vajunud ja paljastab kaela. Kui tähtsa inimese ette ilmutakse, laps seljas. Kui budistlik munk on sunnitud täitma yin-yangi meistri ülesandeid ja viib puhastusrituaali läbi, paberist kolmnurkne mütsike [16] otsa ees.

Kui tõmmu nahaga inetu naisterahvas [17] lösutab keset suvepäeva, parukas peas, habetunud kondise mehe süleluses, siis on seda võimatu taluda. Kas nad tõesti kujutavad ette, et neis on midagi vaatamisväärset? Öösel on teine asi — siis pole inimesi näha, ja pealegi tegelevad hämaruses kõik enam-vähem sama asjaga, mistõttu pole vaja oma välimuse pärast muretsedes öö läbi korralikult istuda.

Samas hommikul tuleks võimalikult kiiresti üles tõusta, et mitte kellelegi silma jääda. Kui suvel pärast juhuslikku lõunauinakut ärgata, võib mõne erakordse inimese välimus olla küll elegantne, aga kõigil lihtsurelikel on tavaliselt nägu rasvast läikiv ja pundunud ning põsed loppis. Kui su kallim sind ärgates sellisena näeb, siis kaob eluisu ära. Valus on vaadata, kui kõhn tõmmunahaline inimene kannab ühtainsat läbipaistvast siidist kimonot. Naised ja mehed, keda on lugudes kirjeldatud erakordselt kaunitena.

Sügisesed aasad. Teenijatel on käes peenelt kaunistatud toidukorvid, nooreohtu kaaskondlased on riietatud ploomikarva ja kollakasrohelistesse jahirüüdesse, erinevat värvi kimonotesse ja trükitud mustritega laiadesse pükstesse. On väga tore vaadata, kuidas nad gongi löövad. Meeste hulgas leidub ka tuttavaid, kes ei oska muidugi aimatagi, et neid jälgitakse. Kindlasti tuleks võimaluse korral kutsuda kaasa vähemalt üks-kaks endaga samast seisusest inimest, kellega sul on lihtne ühist keelt leida ja vestelda toredatest ja ebameeldivatest asjadest.

Isegi kui teenijate hulgas leidub inimesi, kes pole suu peale kukkunud, kohtud sa nendega oma argielus niigi sageli. Sõida aga edasi! See oli erksavärviliste kangalintidega ehitud. Kuid, oh helde aeg! Oli sinna alles loomi-linde kokku kogunenud. Seal olid põder Lembs, siiliisand Joosu, must toonekurg Tooni, harakad Klaara ja Vaara, tigu Jass ja palju teisi väikesi karvaseid ja sulelisi.

Kõik nad sosistasid ja vadistasid, naersid ja puhistasid. Ma tänan, et olete mind tulnud ristsetelt tagasituleku puhul tervitama. Te ju teate, et meie hunt Uudust on saanud hoolas aiapidaja ja meistrimees. Seetõttu võtan su paariks nädalaks oma teenistusse. Kojutoomise eest saad täna hüva lõuna. Seal, on puuhunnik, olgu need kirvega pilbasteks löödud! Mina aga hakkan nüüd oma muljutud konte parandama ja tohterdama!

The Great Gildersleeve: Leroy's Pet Pig / Leila's Party / New Neighbor Rumson Bullard

Pisrgi tikkus silma. Loomad ja linnud, kes olid rebase osmiku ümber kogunenud, patsutasid talle seltsimehelikult õlale ja soovisid edu ja vastupidavust. Ära siis endale tööga siin ülearu liiga tee!

Regina on küll kaval, kuid päris halba ei soovi ta kunagi kellelegi, ainult tembutab väheke. Hunt Uudu aga lõi kirve vihaselt esimesse lepapakku. Hõbedane võti Karin Hansson 32 Ennemuistsel ajal läks künnimees nimega Valmar põllule tööle. Päike paistis palavalt, nii, et hobuse nahk lemmendas ja mööda mehe selga voolasid higipiisad.

Valmar aga jätkas hoolsalt tööd, abiks mära Miira. Miira oli tubli tõmmu-ilus loom. Äkitselt hakkas talle üks helendav asi silma. Mees peatas hobuse ja kummardus. Maas lebas hõbedane võti. See sädeles ja läikis päikesekiirtes. Ta otsustas üles künda kogu põllu, sest arvas, et aardekirst asub just tema maalapil.

• Menukamad professorid meelitavad tudengeid ligi nagu kärbseid — Eesti ülikoolide mitteametlik rekord on 17 lõputööd ühe õppejõu kohta.
• Ligovski liigeste ravi
• Eesti Üliõpilasleht by yliopilasleht eesti - Issuu
• KEERDKÜSIMUSED - Kõik tüübid
• Siin saate lugeda Tuhkatriinule saadetud omaloomingulisi muinasjutte.
• Kas liigesed kahjustavad diabeet
• Spin koht tarud
• Jaapani keelest tõlkinud Alari Allik 22 Asjad, mis on vastukarva.

Kündis mees, mis ta kündis, aga midagi erilist talle silma ei hakanud. Valmar hakkas lootust kaotama. Aga äkki on keegi kogemata selle siia kaotanud, ja kui see on nii, siis kuidas mina, vaene mees, lähen nüüd küla pealt selle omanikku otsima? Ei, ei, kui see võti oli siin minu põllul ja mina selle leidsin, siis tähendab see seda, et võti on minu jagu.

Hobune hirnatas ja vaatas peremehele selgete silmadega otsa. Vaata, ma siis seletan sulle: igale võtmele on olemas sobiv lukk, kindlasti on see kuskil olemas, küsimus on ainult selles, et kus. Ilm muutus järjest palavamaks. Päike Uhiste kulla vuntsete ravi palavalt ja ühtki pilveriba polnud taevas. Ootamatult Miira Uhiste kulla vuntsete ravi. Kuid Miira ei liikunud paigast. Ta kaapis jalaga maad, raputas kaunist lakka ja seisis endiselt kindlalt paigal.

Ma pole veel kunagi ühtegi oma lemmikutest tööga põllul ära väsitanud. Kuidas nüüd sina, keset päevatööd põllul seisma jääd? Kuid mära ei teinud kuulmagi, seisis ja vaatas vaid tummalt maha. Mis sul seal ometi ees on, et sa edasi ei lähe? Ta samm oli palavusest veidi raske ja vaatas alles siis maha. Otse hobuse jalgade ees lebas kastike. See oli valmistatud tugevast tammepuust ja selle ees oli roosetanud lukk.

Valmari nägu venis laiale naerule. Ta patsutas Miira turjale ja hakkas suurest rõõmust tantsima, kord ühele, kord teisele põlvele patsu lüües. Siin kasti sees võib olla peidus suur varandus. Sa kujutad ette, mida selle eest kõik osta saab! Ma panen kindlasti meie tarele uue katuse, teen trepi korda ja kui mul siis kõigest sellest veel raha üle jääb, osatn meie kirikule uue kroonlühtri. Kaks väikest Uhiste kulla vuntsete ravi poisikest, Märt ja Sander möödusid põllust.

Märt kandis haruldaselt suurte raamidega prille ja nägi nendes üsna koomiline välja. Ta ju tantsib oma märale tangot. Eh, ikka täitsa segi. Ei võta teine enam külakoosolekutestki osa. Nii ei hakanudki poisikesed uurima, mida Valmar oma põllulapil täpselt teeb ja jätkasid naeru kihistades ja juteldes oma teed. Valmar aga tõstis kastikese üles, pühkis selle mullast hoolikalt puhtaks, võttis hobuse nööri otsa ja läks rutates koju.

Enam ei saa keegi mulle vaesust ette heita. Küll kõik külainimesed alles imestavad, kui näevad, et vana Valmar oma eluhoone tip-top korda seab. Mine tea, äkki võtan veel noore, ilusa naisegi-siis läheb alles õigeks eluks. Ei julge mind siin külas keegi imelikuks pidada.

Tead, Miira, ma olen sellest kõigest tüdinud. Olgu siis peale, et ma loomadega teinekord paremini läbi saan, kui inimestega, aga Miira, sa oled mul ikka eriliselt tore hobune. Tee hobuse kappjade all aina tolmas, sest Valmar tahtis kiiresti koju jõuda. Ei saanud mööduvad inimesed üldse aru, mis seda Valmarit keskpäeval nii kiiresti koju sundis minema. Istus teine, nina püsti, oma vankris adra kõrval ja hüüdis, kui tehtud mees tema nüüd on.

Inimesed vaatasid ja vangutasid päid. Kiirustab koju nagu hakkaks rongile minema. Aga meie külakeses ei sõidagi ronge. Arvan, et nüüd ei pea me enam millegi pärast muret tundma. Seal kastikeses on kindlasti varandus. Üllataval kombel sobis hõbedane võti vana lukuga. Kuid rooste ja niiskus olid juba oma töö teinud ja mehel kulus tükk aega enne kui ta kastikese lahti sai.

See avanes kummalise kääkstusega. Kastikese sees ei olnud aga enamat kui räbalaisse mähitud raamat. Valmar süütas küünlajupi ja asus leidu uurima. Tegelikult ei olnudki see päris raamat, vaid päevik, mis oli kirjutatud kellegi tundmatu naise poolt. Mõned lehed kummalisest raamatust olid päris arusaamatud. Oleks siin siis vähemalt mõned hõbemünditki olnud. Küll Uhiste kulla vuntsete ravi inimesed on ikka imelikud! Siin pole ju muud kui kellegi heietused. On sellel siis väärtust? Tuju kadus lihtsalt ära.

Valmar viskas päeviku pettunult voodile ja ei vaevunud seda enam avamagi, võtmeke ununes hoopiski ja ka lubatud kroonlühter jäi kirikule ostmata. Muinasjutt targast tähnilisest hirvest Karin Hansson 32 Savannis pidas jahti suur tiiger. Ta oli siin elanud juba aastaid ja kõik väiksemad loomad kartsid teda väga.

Oli ka põhjust, sest tiiger oli tõesti suur ja hirmuäratav. Tal oli suured rohelised silmad ja veel suuremad lõuad. Kui ta haigutas, paistsid tema suust teravad kihvad. Savannis elas ka uhke tähniline isahirv, kes teiste ees alati uhkustas, et pole savannis sellist looma, keda tema kardaks. Kuidas sa saad siis öelda, et sa kedagi ei karda? Olen tähniline hirv ja pealegi veel tark.

Olen kõige tugevam, kõige ilusam ja kõige julgem. Aga teised hirved ei tahtnud teda imetleda. Ei olnud ka oluline see, et tähnilisel hirvel olid peas laiaharulised sarved ja kenad valged tähnid seljal. Sellise uhke hirvega ei tahtnud keegi karjast suhelda.

Aga ega tähniline hirv sellest eriti hoolinudki. Ühel päikselisel päeval jalutas tähniline hirv savannis ringi ega teadnud midagi sellest, et kõrge rohu seest jälgis teda isand Tiiger. Ta oli väga näljane. Miks ta minema ei jookse? Kas ta ei kardagi mind? Äkki on teine liiga ülbeks läinud? Tähniline hirv aga oli üsna rahulik ja tundis end vaatamata Tiigri lähedusele väga hästi. Ta jälgis hoolega ümbrust, nuusutas õhku, kuulas rändritsikate laulu.

Ole hea, täida veel mu viimane soov: loe ära tähnid mu kehal ja siis võid minuga teha, mida sa iganes soovid. Kuid tähnid paiknesid tihedasti üksteise kõrval ja isand Tiigril läks lugemine alalõpmata segamini ja ta pidi uuesti alustama.

Kui ma nüüd su ära söön, siis ei maitse sa äkki enam värskelt. Ma näen, et sa oled väga näljane ja pole vist juba mitu päeva midagi söönud. Mine sinna, minu tagumiste jalgade juurde, sealt pole sa veel lugenudki.

Seal olid tõesti tähnid, mida ta ei olnud veel lugenud. Isand Tiiger püüdis meenutada, kuhu ta lugemisega oli pooleli jäänud, kui tark ja uhke hirv talle tagumise jalaga sellise vopsu andis, et tiigriisand kaugele rohu sisse veeres.

Ta silmadest lendasid sädemed.

Enam kunagi ei julgenud isand Tiiger sellele hirvekarjale läheneda, sest ta teadis, et tähnilsel hirvel oli varuks nii mõnigi vemp, millega teda jälle üle kavaldada. Nende juht on väga tark ja kaval, uskuge mind. Läksin teda lõunasöögiks püüdma, aga ta oli juba nii vana, et ei teadnud isegi, kui vana ta täpselt on. Tähniline hirv aga elab õnnelikult oma karjaga veel praegugi savannis ja pajatab oma vembust noortele hirvelastele. Legend tuhamäest Lüüli Kübarsepp See juhtus ammu- ammu ennemuistsel hallil ajal kui meie vanavanavanaemad veel lapsed olid ning paljasjalgsetena karjasepõlve pidasid.

Oli mihklikuu külm ja udune päev, vahetpidamata tibas külma vihma. Juhtus väike vaenelaps kord hilja karjast tulema. Loomadki olid norus ja astusid loiult kodu poole. Õnnetu vaeslaps oli viimse niidini läbi vettinud, külmast kange ja nälg näpistas kõhtu.

Lõunast oli tal leivapaluke tasku varuks jäetud, nüüd võttis ta leiva välja ja tahtis seda hammustada- kui äkki otsekui maa alt ilmus tema ette hall eideke ja palus leivapala endale kõhutäiteks. Vaeslaps lubas lahkesti kuigi endal kõht näljast pillerkaari lõi.

EESTI KEERDKÜSIMUSED

Eideke aga andis lahkele lapsele tänutäheks valge rätiku, mida ta alati kanda käskis kui külm kallale kipub. Sellest ajast peale ei tundnud vaeslaps karjas käies ealeski külma ja ka vihm sadas justkui temast mööda.

Möödus külm ja pikk talv, tuli kevad ja perenaine saatis vaeslapse jällegi loomadega karjamaale. Kui saabus õhtu hakkas väike karjane loomadega kodu poole astuma, vaevalt sai ta aga paar sammu astutud kui jälle hall eideke tema ees ja palub tükikest leiba. Imekombel leidis vaeslaps oma taskust kuivanud leivakoorukese ja andis selle eidekesele.

Eideke tänas vaeslast heateo eest ja palus tal, kui loomad lauta aetud, tulla suure tee äärde kell kaksteist öösel.

Vaeslaps oli eluaeg ainult vaeva ja muret näinud, õnn oli olnud üürike. Nüüd tundis aga Uhiste kulla vuntsete ravi headust ja võttis südame rindu ja läks südaööl suure tee äärde. Hele täiskuu valgustas tal teed ja tähed pilgutasid julgustuseks silmi. Vaevalt oli ta sinna jõudnud - kui teele langes tihe udu ja läbi selle hakkas sirama hele tuluke. Ta hakkas minema tulukese suunas. Peagi jõudis ta hiigelsuure mäe juurde, mis oli imelisest valgekirjalisest pruunist kivist. Mäe sissepääsu ees oli raske rauduks.

Vaeslast ootasid ukse ees seitse hallikaspruuni päkapikku, nad võtsid tal käest kinni ja viisid mäe sisemusse. See ei olnudki lihtsalt mägi vaid imeilus loss paljude saalidega. Kaua kõndisid nad ühest saalist teise, ta ei jõudnud seda ilu ära imetleda.

Tuhkatriinu muinasjutud

Üks tuba oli üleni helklevast kristallist ja seinu katsid lillornamendid, teisest saalist säras vastu kuld ja kiirgavpunased teemandid, kolmandas kattis seinu kuldkollane merevaik ja vaasides lõhnasid hurmavalt maikellukesed. Oli ju kevad. Ära karda mu laps, ma ei tee sulle kurja. Sa ei tunne mind vist ära. Andsid ju oma viimse leivapalukese mulle ja jäid ise tühja kõhtu kannatama, nüüd tahan sind kostitada.

Ta sõi ning jõi, sai kõhu nii täis kui ei kunagi varem. Viimaks jõudsid nad ukseni, mis avanes alla sügavusse, kuhu viis valge marmortrepp. Seinad olid samast pruunist kivist, millest losski. Üha sügavamale ja sügavamale viis trepp, peagi hakkasid kostma heledad kõlksud ja kui silm seletama Uhiste kulla vuntsete ravi, nägi vaeslaps heledaid tulukesi ja lõpuks usinaid päkapikke, kes laterna valgel oma väikeste vasarakestega seda pruuni kivi purustasid ja hunnikusse ladusid.

Sulle usaldan ma selle saladuse. Vii see inimeste sekka ja õpeta neile, et nad oskuslikult seda pruuni kulda kasutaksid ja ka ise kaevandama õpiksid.

Kunagine vaeslaps — nüüd kaunis neiu sai õnnelikult mehele ja elas kogu oma elu õnnes ja rahus. Ta täitis põlevkivikuninganna palve ja jutustas rahvale pruunist kivist mida saab küttena kasutada.

Õpetas, et põlevat kulda tuleb kokkuhoidlikult kasutada ja soovitas rahval seda ise kaevandada. See teade levis kulutulena üle maa. Kõik sõitsid kokku ja hakkasid vankrite, kärude ja korvidega mäest pruuni Oovalu slanders laiali tassima.

Veeti ja veeti, asemele hakati aga tooma tuhka, mis tekkis põlevkivi põletamisel. Küll keelitas tütarlaps, et rahvas ka ise põlevkivi juurde kaevandaks, sest ükskord see lõpeb. Priiskamisel ei olnud aga piire, isegi südasuvel köeti ahju. Nii aina veeti ja tassiti, kuni lõpuks kasvas pruuni mäe asemele hall tuhamägi, millest enam kellelgi tulu ei olnud ja rahvas hakkas jälle puudega kütma. Helde põlevkivikuninganna andestas rahvale nende rumaluse ja teadmatuse.

Ta saatis oma tublid töömehed päkapikud rahva sekka, et rahvas õpiks pruuni kulda kaevandama. Rahvas õppis ja hakkaski kaevandama. Nii on see tänapäevani. Põlevkivi võib leida Uhiste kulla vuntsete ravi sügavamatest kihtidest ja lahtistest karjääridest. Tema kaevandamine on siiani raske töö. Päkapikkudest on saanud tublid kaevurid, kelle vajalikku ja rasket tööd hinnatakse kõikjal, sest sellest tuleb meile soojus ja valgus.

Ahnuse ja priiskamise märgiks seisavad tuhamäed veel siiani ja tuletavad meile meelde, et kõik siin ilmas on kaduv ja vajab säästlikku ja mõistuslikku kasutamist. Lugu nõiutud lossipreilist Karin Hansson 32 Aeg on see, mis õpetab inimesi lugude kaudu. Tahan teile vanade aegade algusest ühe ilusa ja samas kummalise jutu vesta, mida ise kuulsin ühe vanaldase rüütli käest, kes mulle selle loo oma raugapäevil usaldas.

Vanal hallil ajal kõrgus Kriipuri nimelises linnas ühel mäel uhke rüütliloss. Seda ümbritses tihe ja ligipääsmatu põlismets, lossimüürid olid paksud ja tornid kõrged. Sellest lossist kõneldi muinaslugusid.

Lossitoad olid kaunilt värvitud, ruumides seisis valge nikerdatud mööbel, lumivalgete linadega kaetud laudadel olid hõbevaagnad ja kuldkarikad, mesimagusat mõdu ja kesvamärjukest oli nii palju kui süda himustas. Iga päev rõkkas loss lõbusatest piduhäältest, iga päev kõlas metsas jahisarve hääl. Vürstid ja krahvid olid siin sagedased külalised.

Kuid hoolimata toredusest ja rikkusest oli loss überkaudsete talumeeste needuseks. Lossihärra oli tige ja rõhus oma alamaid. Kurja lossihärrat sajatasid naised, kes jäid meesteta ja needsid lapsed, kellelt võeti nende isad. Talumehed võisid vaid käsi rusikas hoides edasi töötada ja palveid taeva poole hüüda. Ja ühel päeval langeski kurja härra peale kohutav karistus.

Keskpäeval kattis äkki tume pilv helesinise taeva nagu musta palakaga. Kuskil lähedal sähvisid välgud ja tugev kõuekõmin rebestas õhku. Uhiste kulla vuntsete ravi lõid ülevalt alla ja näis, et läheneb maailma lõpp. Tumedad pilved kiirustasid nagu ajaks tuul neid taga. Kõik inimesi valdas suur kartus ja hirm. Nad jätsid töö põllul sinnapaika, rakendasid härjad atrade eest ja põgenesid külasse.

Nad peitsid end hüttidesse ja majadessse ja vaatasid, mis edasi saab. Kuid toimus midagi iseäralikku: pikselöögid tabasid ainult tigeda härra lossi. Peagi hakkas lossi kohal helendama punane kuma ja akendest roomasid välja tulekeeled.

Kostsid appihüüded. Viimaks kadus loss kõrvulukustava mürinaga maa alla. Möödus palju, palju aastaid. Uhkest lossist olid järele jäänud vaid ahelvaremed ja hallitusega kaetud koopad, mis viisid sügavale maa-alustesse õuedesse. Varemete ümbrusesse ei julgenud enam keegi minna, sest vanad inimesed jutustasid, et surnud rüütlipreili seal end ilmutavat ja noormeest ootavat, kes ta pikast vangipõlvest ning needusest vabastaks.

Vaid tuul ulus kõhedust tekitavate varemete kohal. Õhtuti huikasid öökullid. Ühel õhtul, kui päike hakkas juba looja minema, läks üks noormees kirikuaia kaudu kodu poole. Tema nimi oli Ron ja edukalt möödunud päev täitis ta südame rõõmu ja rahuga. Ta pöördus parajasti kirikuaeda, kui märkas äkki jalgvärava juures valgesse kleti rüütatud tütarlast, kes tema poole tuli.

Tütarlaps oli väga ilus, kleit tema seljas võis vabalt pruutkleit olla ja tumedaid juukseid ehtis roheline mirdi-ja pohlavartest pärg. Ron seisatas, mitte niivõrd ehmatusest, kui pigem uudishimust, sest ta oli väga tugev ja julge noormees.

Sõjakarmused olid teda tugevaks ja jõuliseks teinud. Õhtud on jahedad ja pruutkleidis kirikuaias viibida sellisel kellaajal veel pealegi on üsna tavatu. Olen küll mitmeid kordi kirikuaiast läbi läinud, kuid pole sind siin varem näinud ja ei tea, kuidas sulle kasulik võiksin olla. Tütarlapse huuled olid külmad ja niisked nagu hommikune kaste.

Ainult pea meeles, sa ei tohi kordagi ümber või selja taha vaadata. Kui sa sellega hakkama saad, on needus murtud. Pikemalt mõtlemata võttis ta tütarlapse oma tugevatele Uhiste kulla vuntsete ravi.

Too oli kerge nagu udusulg. Esimese ringi ajal ei juhtunud midagi iseäralikku. Kui noormees teist ringi tegema asus, kuulis ta peakohal kui tuuleiile. Ümberringi sähvisid välgunooled. Kolmanda ringi ajal tõsteti neiu tema kätelt ja neiu tõusis õhulise ja kerge haldjana õhku.

Nüüd olen ma vaba! Ole õnnistatud! Uhiste kulla vuntsete ravi oleks kui unest äraganud. Ta avas silmad ja leidis end oma kodu ukse eest. Korraga kärgatas välk ja tundus nagu oleks maa-alused allikad avanenud. Siis jäi kõik jälle vaikseks. Kaua veel mõtles Ron kummalise lossipreili ja nüüd sündinud asjade üle järele.

Ta astus tuppa ja oli ometi õnnelik. Kaunis lossipreili oli nüüd needusest vaba. Aastate möödudes jutustas Ron loo oma lastele ja nende kaudu saimegi teada selle kummalise loo. Kes viimasena naerab? Võistlusaladeks olid murdmaasuusatamine meestele, laskesuusatamine naistele ja suusahüpped.

Igal alal osales seitse võistlejat. Kõik osalejad olid hirmus närvis, sest loomulikult tahtsid nad ju võita. Esimesel päeval pärast avatseremooniat algas meeste klassikasuusatamise võistlus. Kõik seitse närvilist võistlejat seisid stardijoone taga ja tegid soojendust. Kõigil olid seljal sildid järjekorranumbritega, sest ühisstardi korral oleks keset suusarada ilmselt ummik tekkinud, nagu kesklinnas täistunni ajal.

Tuhkatriinu muinasjutud | Rakvere Teater

Käis stardipauk ja esimesena startis helesinises kostüümis mehike, kelle seljal oli number üks. Ka teised ei jäänud palju maha, sest juba viieteistkümne sekundi pärast kõlas uus pauk ning stardijoone tagant lahkus järgmine mees, kes kandis kostüümi, mis oli pealaest jalatallani valge.

Huvitav, kas temaga on nii, nagu jänestega, kellele talvel valge karvkate tekib, et ta lume sees nähtav poleks? Ja nii saadeti üksteisejärel seitse suusatajat rajale. Meeste suusatamise ajal juhtus aga midagi ootamatut. Kui suusatajad metsavahel sõitsid, kostus järsku pauk. Mõne aja pärast kakerdas suusarajale jahimees, kellel oli seljas kahtlaselt siputav kott. Selgus, et ta hoidis seal seitset pöialpoissi, et need kuskil ohutus kohas vabadusse lasta.

Nimelt kuri kuninganna oli teda sundinud kõiki pöialpoisse maha nottima, aga jahimehel hakkas pisikestest kahju. See, keda ta metsas tulistas, oli hoopis nõiutud metssiga. Pöialpoistel läks kotis kõht tühjaks ja jahimees otsustas neile nälja kustutamiseks toorest liha sisse sööta. Metskuldi liha küpsetamiseks polnud aega ega võimalust. Õnneks koriseva kõhuga pöialpoisid polnud toidu suhtes valivad.

Liha õgimisega need paranormaalsed olevused parajasti seal siplevas kotis tegelesidki. Miljonite televaatajate õnneks olid lähima kuuse all oma kaamerate ja mikrofonidega koha sisse võtnud kauge Põhjamaa usinad teleajakirjanikud Lembit Okaspuu ja Gustav Olenhei.

Olukorra ainulaadsust tajudest tormasid nad Uhiste kulla vuntsete ravi raskevarustusega suusarajale üritades asjaosalistel maksimaalselt informatsiooni välja pinnida. Kui jahimees oli kogu loo intervjueerijaile ära seletanud, jätkas ta rõõmsalt teed oma sipleva kotiga. Ta polnud osanud unistadagi, et ta kunagi pressi huviorbiiti satub. Järgmisel päeval toimus naiste laskesuusatamise võistlus. Stardijoone taga seisid seitse ärevat naist, kes kõik kibelesid juba rajale minna.

Kui püssid selga ja suusad jalga pandud, võis sõit alata. Kui esimesel suusatajal oli umbes pool kilomeetrit läbitud, sai ta suure ehmatuse osaliseks. Otse tema ees keset suusarada seisis prints valgel hobusel, kes ilmselt tuli endale siia sportlikku kaasat otsima. Suusarajal tekkinud segaduse likvideerisid ära mõned tähtsamad asjapulgad, kes pidid suusarajal korda hoidma. Hobune toimetati kiiresti kohalikku Vancouveri talli ja prints pandi viisakalt lennuki peale, kust ta ilusti paraku kaasata koju lendas.

Kolmandal päeval seisid kõrge mäe otsas seitse liibuvates kostüümides meest, kes valmistusid suusahüpeteks.

Nad tegid soojendust, sest laskumisluba pidi antama juba viie minuti pärast. Esimene mees sättis ennast paika, et mäest alla kihutama hakata. Juba andiski kohtunik talle märguande, et ta võib oma sõitu alustada. Selle mehe hüpe polnud just eriti pikk, aga ta ise selle üle ei kurvastanud. Tähtis pole ju võit, vaid osavõtt.

Kolm meest jõudsid ka peale teda oma hüpped sooritada, kuid siis juhtus midagi imelikku. Otse taevast maandus keset suusahüppemäge kõhuli puise väljanägemisega poiss. Algul jäi mulje, nagu ta ei tahakski sealt püsti tõusta, aga lähemal vaatlemisel selgus, et ta ei saanud seda tehagi, sest ta oli ninapidi lumme kinni jäänud. Ta üritas edutult ennast kõigest jõust vabaks rabeleda. Kui kohalik kiirabibrigaad oli kohale jõudnud ja ta nina lumest välja kangutanud, ilmus lähemal seisvate inimeste nägudele üllatunud ilme.

Nad ilmselt poleks osanud uneski näha, et Pinocchio võib sedasi lihtsalt taevast alla sadada. Pinocchio oli nimelt läinud lennukiga langevarjuhüpet sooritama, aga ta langevari ei avanenud ja seetõttu ta maandus otse vastu suusamäge. Tema õnneks oli ta puust ja küljest pudenenud ihuliikmed saab hea puiduliimiga taas kokku liimida.

Nõnda siis toimetatigi Pinocchio kiiresti Uhiste kulla vuntsete ravi saatel Vancouveri parimasse puidutöökotta. Kui pealtvaatajad olid laiali aetud, otsustasid korraldajad võistlused kitsamas ringis lõpule viia ning õnneliku võitja välja selgitada. Kõikide alade võistlejad need, kes põõsastest välja karanud muinasjututegelaste sekkumise tõttu veel olümpiamaalt jalga polnud lasknud pidid kogunema hüppetorni tippu ja sealt korraga alla sööstma.

Kes kõige kaugemale jõudis oligi võitja. Aga kõik teised, kellele peale sellist ekstreemsust kogemata veel eluvaim sisse oli jäänud, elavad õnnelikult tänaseni. Võlusall Türi Põhikooli 2.

Talle ei meeldinud mitte midagi ega mitte keegi. Tulemas oli pakaseline talv. Hooliv ja armas vanaema hakkas oma tirtsule pehmet salli kuduma. Ta kudus salli sisse palju armastust ja hoolivust.

Triin ei tahtnud sallist kuuldagi. Tänapäeval ei olevat popp mingisuguseid kootud salle kanda. Ühel päeval, kui tüdruk otsustas jalutama minna, möödus ta toolist millel lebas vanaema kootud sall.

See oli sall, kes tahtis niiväga jalutama minna ja koos Triinuga. Pirtsupiiga mõtles veidi ja pani siis salli vastumeelselt kaela. Õues oli külm ja kõle, tibutas vihma — tuju oleks pidanud nullis olema. Tüdruk tundis hoopis, kuidas temast viha, kadedus, õelus, ja upsakus välja tungisid ja tema kehasse hakkas sisse voolama armastus.

Käed hakkasid kihelema kallistuste järgi ja suunurgad kippusid naeratuseks ülespoole tõusma. Sellise imeliku tundega läkski Triin jalutama. Oma hoovist väljudes nägi ta suure tamme all pisikest poissi nutmas. Ta lähenes põnnile ja uuris, mis mureks. Poisike oli kaotanud mänguhoos oma kindad.

Kahekesi otsides leiti need sõrmikud puu taga oleva kivi pealt. Kui poisi silmad lõid särama tundis Triinu, kui hea soe tunne täitis kogu tema keha. Rõõmsalt kõndides jõudis ta metsani, millest viis läbi ilus rada. Julge koik sormede liigesed mööda rada märkas ta jänest, kes hoidis käpakest üleval ja ei Uhiste kulla vuntsete ravi kuidagi liikuda.

Jänes oli oma käpa katki astunud metsas vedeleva katkise pudelipõhja otsa. Lagunev savimüür. Inimene, kes on kuulus oma heade iseloomuomaduste poolest. Külaline, kes astub ootamatult sisse ja hakkab pikalt maast ja ilmast heietama, kui sul oleks tegelikult kiirete asjatoimetuste pärast vaja lahkuda. Kui see on keegi, kelle juuresolekul tohib end vabamalt tunda, siis võib ta sõnadega "Räägime hiljem" rahulikult minema saata, aga kui tegu on väljapaistva inimesega, kellega tuleb aupaklikult Uhiste kulla vuntsete ravi, siis on olukord äärmiselt ebameeldiv ja tülikas.

Kui juuksekarv on kukkunud tindikivile ja seda hõõrutakse pulgaga tindi sisse. Samuti krigin, mis tekib tindi segamisel, kui sinna on sattunud väike kivi.

Kui keegi jääb ootamatult haigeks ja minnakse mäetarga [5] järele, kes ei viibi oma tavapärases kohas, vaid on läinud kusagile kaugele, mistõttu tema otsimiseks kulub päris palju aega, ja kui ta pärast pikka ootamist viimaks kohale tuuakse, siis hakkab ta esoteerilist rituaali läbi viima, [6] aga kuna ta on ennast just äsja kellegi teise juures kurja vaimu väljaajamisega täiesti ära kurnanud, siis vajub ta istudes järjest enam kössi ja retsiteerib eriti unise häälega — see on äärmiselt ebameeldiv.

Kui tavaline inimene naerusui igasugu asjadest lobiseb. Kui inimesed sirutavad oma käed otse söenõu või tuleaseme kohale ja keeravad neid end soojendades küll ühte- küll teistpidi. Kas te olete kunagi näinud, et noor inimene niimoodi käituks? Vanemad inimesed suruvad teinekord isegi oma jalad Uhiste kulla vuntsete ravi söenõu serva ja hõõruvad neid teineteise vastu, samal ajal juttu rääkides.

Kui mõni sedasorti inimene sulle külla tuleb, lööb ta kõigepealt lehviku lahti ja püüab sellega oma istumiskohalt tolmu sinna ja tänna minema tuulutada, ja kui ta selle sahmerdamisega ühele poole saab ning viimaks maha istub, siis ei suuda ta kunagi rahulikult paigal olla, vaid niheleb pidevalt ning püüab voltida oma jahirüü alumist serva põlvede alla. Kui keegi kadestab inimesi, kurdab pidevalt enda olukorra üle ja imetleb teisi, kusjuures ta tunneb huvi kõikide pisiasjade vastu, mis nende käekäiku puudutavad, ja on väga pahane, kui talle neid ei usaldata, kuigi tal on kombeks ka väiksemaid kuulujutte teistele edasi rääkides need väga suureks puhuda ja jätta alati mulje, nagu oleks ta ainsana seda kõike algusest peale teadnud, mis on väga ebameeldiv.

Puhverdatud otsigutulemused

Laps, kes hakkab nutma [10] just siis, kui sa kikitasid kõrvu, et midagi kuulda. Kui varesed kogunevad parve ja lendavad ärevalt kraaksudes tiibade vihinal ringi. Kui koer tunneb ära mehe, kes proovib öösel salaja sinu juurde hiilida, ja hakkab haukuma. Kui mees on pugenud peitu igati ebasobivasse kohta ja hakkab norskama. Või kõrge lakitud õukondlasemütsiga mees, kes kavatseb hiilida kõikide pilkude eest varjatult tuppa, aga lööb kohmerdades oma mütsi kõva kolksuga vastu mingit asja ära.

Padjamärkmed

See krõbisev heli, mis tekib siis, kui uksest läbi minnes juuksed Uhiste kulla vuntsete ravi vastu Iyo [11] karedat bambuskardinat, ei meeldi mulle üldse. Kui keegi laseb raskel bambuskardinal, mille servad on kanga ja puuliistudega ääristatud, alla kukkuda, teeb see üsna märkimisväärse mürtsu.

Samas kui kardinaga hoolikalt ümber käia, siis ei tee see mingit häält. Väga kummaline on, kui keegi lõgistab lükandukse kallal ja proovib seda jõuga lahti suruda. Kõik peaksid ju teadma, et kui ust veidi ülespoole tõsta, siis ei tee ta avamisel mingit müra.

Ka lükandseinade avamisel tuleb osav olla, et nad samasugust lokerdavat kolinat ei teeks. Jõudsid just mõnusasti unisena pikali keerata, kui korraga annab endast ühtlase peenikese pininaga märku üksik sääsk, kes sinu pea ligidal tiire teeb. Ebameeldiv on tunda tema närvilistest tiivalöökidest tekkivad tuuleõhku oma näonahal.

Kuivanud tokkroosid. Leida raamatu vahelt siledaks pressitud roosakassiniseid või viinamarjakarva puuvillaseid riideribasid, mida keegi on kunagi ammu sinna järjehoidjaks pannud. Otsida vihmase päeva jõudehetkel üles vana kiri, mis kunagi sind südamepõhjani liigutas. Eelmisest suvest alles jäänud lehvik. Kirsiõite puhul võiksid kroonlehed olla suured, lehed tumedad ja oksad Uhiste kulla vuntsete ravi. Sinivihma õied on erakordsed siis, kui nad ripuvad pikkade kobaratena ning on tumelillat värvi.

Neljanda kuu lõpu ja viienda kuu alguse paiku on tore vaadata mandariinilehtede tumerohelisel taustal puhkevaid lumivalgeid õisi, mis on eriti suurepärased vihmasel hommikupoolikul.

See, kuidas viljade erksad kuldmunad õite vahelt välja piiluvad, ei jää millegi poolest alla hommikukastest märgade kirsiõite ilule. Pole vist vaja mainidagi, et kuuldused, nagu meeldiks väikekäole just mandariiniokstel istuda, teevad selle puu veelgi võluvamaks. Pirniõisi peetakse üldiselt ebameeldivaks — neid ei istutata oma elamise lähedale ega kasutata ka kõige tühisemate kirjade kaunistamiseks ning nendega võrreldakse enamasti sellise naise nägu, kelles pole midagi armastusväärset — ilmselt on selle üheks põhjuseks ka lehtede mittemidagiütlev värv —, aga sellele vaatamata on Hiinas pirni kõrgelt hinnatud ja luules korduvalt kasutatud, mis paneb tahtmatult mõtlema, et midagi peab neis ikka olema.

Kui õisi lähemalt uurida, siis võibki kroonlehtede servades märgata õrna sädelust. See, kuidas Bai Juyi kirjeldas "Igavese igatsuse laulus" Yang Guifei [13] pisarates nägu keisri saadikule sõnadega: "pirniõites oks on vihmas saanud läbimärjaks", on ebatavaliselt liigutav — teist lille, mis siia nii erakordselt hästi sobinuks, maailmas ilmselgelt pole.

Keebi-märslane [14] on väga liigutav. Kuna tema ema oli tont, siis kartis isa, et ta muutub samamoodi hirmuäratavaks. Ta asetas lapse õlgadele oma kulunud keebi ja ütles: "Tulen siis, kui sügistuuled puhuma hakkavad. Oota mind! Nüüd kuulabki keepi mässitud märslane kõrvad kikkis, kas tuul läheb tugevamaks, ja niipea kui kaheksas kuu kätte jõuab, hakkab ta südantlõhestava häälega hüüdma: "Issi!

Naksurlane on samuti põnev. Kuigi ta on tühipaljas putukas, tunneb ta siiski südames kutset Buddha tee järele, mistõttu käib ringi pidevalt kummardusi tehes. See, kuidas ta ootamatult mõnes hämaras nurgas seljalt kõhule hüppab, on väga huvitav. Kärbse oleksin pidanud panema ebameeldivate asjade nimistusse — temas pole midagi Uhiste kulla vuntsete ravi.

Kärbes pole piisavalt suur, et inimestes otsest vaenu tekitada, aga ikkagi on vastik, kuidas ta sügisel kõiksugu asjadel istub ja oma niiskete jalgadega su nägu puudutab.

Kui kärbse märki kasutatakse inimese nimes, tundub see äärmiselt kohatu. Suvised putukad on väga lummavad ja armsad. Kui tõmbad tule lähemale, et öösel raamatut lugeda, ja näed, kuidas nad paberilehel ringi ukerdavad, on see väga tore. Sipelgad tunduvad vastikud, aga kuna nad on hirmus kerged, siis suudavad nad rahulikult vee peal käia, mis on üsna erakordne. Väimees, keda äi kiidab. Samuti ämm, kes kiidab miniat. Korralikud hõbedast näpitsad, millega on hea karvu välja tõmmata.

Teener, kes ei sarja isandat. Puudusteta inimene. Keegi, kes on täiuslik nii välimuselt, meelelaadilt kui ka käitumiselt ega eksi kunagi teistega lävimises, kuigi on elu jooksul sattunud igasugu olukordadesse.

Samas kohas pikka aega elavad või töötavad inimesed, kes arvestavad pidevalt teineteisega ja lähtuvad kõiges kaaslase tunnetest, kunagi välja näitamata, mida nad tegelikult arvavad Uhiste kulla vuntsete ravi sellist asja ei juhtu peaaegu kunagi.

Lugude ja luuletuste käsikirjade kopeerimisel mitte teha tindiplekke originaalile. Hinnaliste teoste puhul hoolitsed kogu hingest selle eest, et seda ei juhtuks, aga ometi õnnestub raamat ära määrida. Olgu see mehe ja naise või kahe naise vahel antud tõotus jääda igaveseks kokku — igal juhul on väga haruldane, kui head suhted kestavad kaua.

Kui sa enda juures külalist võõrustades Pohjused sorme poletik, kuidas tagumises toas räägitakse kõva häälega väga isiklikest asjadest, aga sa ei saa midagi teha, et neid takistada.

Samamoodi on raske taluda seda, kui su kallim on end purju joonud ja kõneleb avalikult kõiksugu piinlikest detailidest.

Eriti kui ta räägib kellegi teise olukorrast, teadmata, et see inimene on kohal ja kuuleb teda. Aga isegi siis, kui kuuljaks on kõigest teener, mitte mõni tähtsam isik, on see kõik väga piinlik.