Kuid pärast Ei tea. NUKU teatri uuslavastus, noorest energiast pakatav kiremäng, tuuakse lavale Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli
Aadu Must: küüditamiste haavad valutavad veel kaua Tegelikult teame juba palju.
Me võime lugeda küüditatute nimekirju ning kümneid ja kümneid teaduslikke käsitlusi nende traagiliste sündmuste kohta. Teame küüditamiste mõjust majandusele, rahvussuhetele, poliitikale. Saladuseks pole ka küüdirongide sõiduplaanid, erikomandantuuride ja konvoidiviiside tegevus. Teame, et küüditamised olid nõukogude võimu pedantselt planeeritud sõjalised operatsioonid tsiviilelanikkonna vastu.
Klassika käepigistus. Ei ole valus
Meie ajaloolased on läbi lugenud tuhandeid lehekülgi juurdlus- ja jälitustoimikuid. Oleme lugenud tuhandeid arhiivikaustadesse õmmeldud olme- ja armastuskirju küüditatutelt. Riiulitel on hulk mälestusraamatuid. Ja muidugi Valutab kiire uhine kaes ilmutatud ka ponnistusi, mis üritavad tõestada, nagu poleks seda kõike olnud. Ühine valu Eestlaste endi kollektiivne mälu on muutunud ja väga kiire on sündmustes vahetult osalenutelt ajaloole väärtuslike kullaterade talletamisega.
Samal teemal
Veerand sajandit tagasi küüditamiste ajal täisealiste kirja pandud mälestustes on küüditamine ränk vapustus, mis hävitas kõik — võttis inimestelt nende elutööna rajatud kodud ja ka kodumaa. Nooremate mälestustest loeme Siberi rohelistest niitudest, sinisest taevast ja esimesest armastusest — noorusaeg on ikka ilus.
Isegi võõrsil. Veel nooremate mälestusi lugedes olen kogenud eelkõige seda, et oleme lugenud nendega samu raamatuid.
Küüditamise mälestuste kogumise aeg hakkab ümber saama. Me oleme harjunud ikka ja jälle üllatuma, et isegi mõni tark lääne inimene ei tea meie küüditamiste lugu.
- Napsilembuse poolest tuntud mees kinnitas, et on Wismari haigla psühhiaatrite toel alkoholismist vabanenud.
- Valuvaigistav seljavalu ja liigestega
Need, kes ei erista Estlandi ja Islandi, muidugi ei tea. Samuti need, kellele Tartu on väike «gorodiška» Elva lähedal.
Adele ja Simon Konecki Scanpix Viimase poole aasta jooksul ligi pool oma kehakaalust kaotanud lauljatar Adele peab väidetavalt loobuma suurest osast oma varandusest. Eelmisel aastal lahutusest teatanud üks maailma enim teenivamaid artiste peab väidetavalt oma lapse isale maksma miljonit naela. Väidetavalt on Adele'i kogu vara väärt umbes miljoni naela, kuid ärimehena töötava Konecki sissetulek on võrdlemisi tagasihoidlik.
Need, kes ajalugu tunnevad ja armastavad, siiski teavad. Lääne haritud inimestele on nõukogude massirepressioonid üha enam tükk Euroopa ühisest, veel hiljaaegu peita üritatud ajaloost.
Ühisest valust ja hingetraumast. Nii, esialgu poolsalaja, on hakatud kirjutama sõja lõpul vabastajate poolt vägistatud naiste, kodumaalt pagema sunnitud rahvaste ja ka meie küüditatute hingehaavadest.
Järgmist vallutajatevahelist tüli saadeti lahendama Rooma paavsti legaat Balduin Alnastkes tahtis Toompea paavstile allutada, mis saigi peamiseks põhjuseks verisele lahingule orduvendade ja Rooma paavsti legaati Balduin Alnast toetanud Taani vasallide vahel Pärast lahinguid põgenes Eestist ka Balduin Alnast.
Suurte inimhulkade kannatustest, mis ühel või teisel moel lõhkusid nende elu, aga pahatihti mürgitavad veel järgnevategi põlvkondade elu. Ajaloolaste kogutud materjalides on üha enam seda, millest oskavad edasi rääkida psühholoogid.
Need on ajalootraumadest sünnitatud hirmud, vihkamine, vahel kättemaksuunelm, identiteedikriisid.
- Klassika käepigistus. Ei ole valus ‹ Ajaleht KesKus koduleht
- Neuroloog selgitab: viis levinumat põhjust, miks käsi valutab - 4 Kliinik
Mõnikord ka kõige selle avaldumine poliitikas. Juba enne Stalinit Üks tuntud ajaloo hingetraumade uurija väitis mulle, et ühiskonna hingehaavade tervendamisega on samuti nagu iga inimesega.
Esmalt tuleb leida haiguse põhjused ning hoolitseda, et need enam ei korduks. See käivat ka küüditamise kohta. Kas küüditamised olid tõepoolest vaid mõningad liialdused Nõukogude riigi poliitikas, nagu ta kunagi oli lugenud. Või «hälbed».
Kas süüdi oli Beria, julgeolekuorganid või eelkõige Stalini halb iseloom, aga mitte kommunistlik partei? Või räägime siiski ausalt kommunismi kuritegudest?
Related Posts
Ma ei taha võtta Nõukogude riigilt ja tema kommunistlikult parteilt nõukogulike massirepressioonide autoriõigust, mille nad on igati ära teeninud. Ometi soovin meie mäletamise piiri kas või natukene kaugemale aidata. Ikka selleks, et me oskaksime panna meie hingehaavadele täpsemaid diagnoose ega lohutaks ennast sellega, et Valutab kiire uhine kaes on ju surnud.
Olen lugenud Neis räägitakse Venemaa «loomulikest piiridest», milleks ühelt poolt on Peeter I juba saavutatud piir Läänemerega, Homoopaatia Sustava poletiku aga Kaug-Ida ja Vaikne ookean ning Hiina müür. Ent see pole eriline üllatus.
Navigeerimismenüü
Küll aga üllatasid mind sõjateaduse etnodemograafilised rakendusplaanid. Üllatas see, kuidas erinevad «hõimud» ja rahvused olid kantud oma lojaalsuse või suurele vene rahvale läheduse järgi tabelitesse. Üllatas see, et etnodemograafilisi plaane asuti innukalt ellu viima, osavalt kombineerides vabatahtlikku kolonisatsiooni ja küüditamisi.
Eelkõige Siberist, aga ka Kesk-Aasiast ja Kaug-Idast sai omalaadne «Venemaa Ameerika», rahvaste sulatustiigel ühtse vene rahva loomiseks. Kolonisatsiooni põhireegliks sai «vene tuumikute» moodustamine, rahvaste segamine venestamise eesmärgil.
Nõukogude ajal rahvaste kokkusegamise etikett muutus, kuid uus võim ei pidanud midagi uut välja mõtlema. Enamik Kaug-Itta rännanutest olid ukrainlased ja valgevenelased, venelasi oli alla 10 protsendi.
Mõnikümmend aastat hiljem, ilma uute juurdetulijateta, moodustasid valdava osa rahvastikust venelased. Huvitaval kombel olid mitmed «ümberasumise» juhid ja teoreetikud Vene kindralstaabi ohvitserid. Tsaari koloniaalpoliitika Eks eestlastelgi oli «rahvaste sulatustiiglis» oma osa.
Meie vaarisade vennad rändasid Volgamaale või Kaukaasiasse, et maad saada, mitte «halvemate rahvaste» väljatõrjumiseks. Ka Eesti randlaste kavast